Simen Johan “Paradiisi ootuses”
Simen Johan saavutas esmakordselt laiema tuntuse 1990. aastate alguses kummastavate lapsi kujutavate fotodega, millel ta oli näo- ja kehaosi (sealhulgas enda omi) digitaalselt ümber komponeerides uusi tegelasi loonud. Ühendades omapärasel viisil varase digitöötluse ja traditsioonilise laboritehnika võtted, nihutas ta fotograafia piire kaugemale, kui seni võimalikuks oli peetud. Sellest ajast peale on ta välja töötanud hübriidse pildiloome viisi, sidudes dokumentaalsed ülesvõtted loomadest ja maastikest pigem maalile või filmikunstile omaste struktureeritud kompositsioonide ja kontseptuaalse lähenemisega.
1992. aastal New Yorki kolinud Johan õppis sealses Kujutavate Kunstide Koolis algselt filmi, kuid suundus seejärel fotograafia erialale. Sel perioodil inspireerisid teda režissööride nagu Stanley Kubricku, David Cronenbergi ja David Lynchi filmid, mis „juhatasid [ta] põnevatesse, kummastavatesse ja psühholoogiliselt laetud paikadesse, mis ei pakkunud pelgalt meelelahutust, vaid avasid ka elu, inimesi ja maailma puudutavaid keerukaid tõdesid.“
Ka Johani fotodelt kajab vastu teatav filmilikkus, kus tähendust annavad edasi dramaatiline pinge, õhkkond ja sümboolika. Johan rändab oma algmaterjali pildistamiseks ringi nii kodukandis kui kaugetes paikades, leides inspiratsiooni nii kohalikust loomaaiast kui Costa Rica džunglist või Islandi laavaväljadelt. Seejärel veedab ta lugematul hulgal tunde, et kaugetes riikides jäädvustatud fotod ühtseks tervikuks kokku panna. Tulemuseks on sageli kõhedust tekitav kohatuse tunne.
NÄITUSEST JA KUNSTNIKUST LÄHEMALT
Käesoleval näitusel näeme pilte tuvidest, kes ööliblikate (või inglite) kombel valguse suunas tunglevad; sebra, kes on justkui kamuflaažina ümbritsetud geograafiliselt sobimatutest palmidest; kurjakuulutavat koopasuud (ebakindlus), mis kujutise negatiiviks pööramisel hoopis ereda valgusega avauseks muutub (kirgastus). Kõigil neil piltidel võib näha poeetilisi ja ootamatuid kooslusi, mis kõnelevad eksistentsi illusoorsest ja mitmenäolisest olemusest. Pingeväljad nähtava ja nähtamatu, köitva ja ähvardava, tõese ja fiktsiooni vahel ühteaegu loovad ja õõnestavad neid stseene. Need tunnete, olendite ja keskkondade sulamid on prinditud pea elusuuruses, et anda võimalikult tõetruult edasi inimesele loomuomast nägemist. Pealkiri „Paradiisi ootuses“ ei viita Johani sõnul „niivõrd Piibellikele või looduslikele paradiisidele, vaid pigem inimlikele kujutlustele sellest, kuidas ühel päeval leiab elu mingi õndsa lõpplahenduse. Saame lõpuks vastused küsimustele, kes me oleme ja mida me siin maailmas teeme ning see annab meie eksistentsile mõtte. Reaalsuses, kus meie arusaamised maailmast pole kunagi täielikud, kujutan ma „elamist“ emotsioonidest kantud kogemusena, mida saadavad määramatused, ihad ja illusioonid.“
Johan sündis 1973. aastal Norras Kirkenesis ning kasvas üles Lõuna-Rootsis. Praegu elab ja töötab ta New Yorgis. Tallinnas toimuv näitus on tema esimene ülesastumine Eestis.
