Rebeca Žukovits “Street View 3”
Ma olen viimasel ajal leidnud end tihti mõttelt, et pean päevikut vaid suhtlemisvajadusest. Kui seda nii mõelda, siis on tegemist äärmiselt masendava praktikaga. E ütles eile, et mul on nii palju mõtteid, et ma võiks neid temale rääkimise asemel kirja hakata panema. Aga ma tahtsin lihtsalt jagada.
17.03.2024 / 20:31
Street View 3-s kohtuvad digitaalne linnaruum, mänguline skulptuur ja käsitöö. Google Street View on oma olemuselt tardunud – fragmentaarne arhiiv, mis kirjutab end pidevalt ümber, ent on samal ajal ka mineviku jääk, ajajoonte kattumise ja nihkumise koht. Linnaruumi talletatud inimesed on sattunud sinna läbi juhuse, killustunud ja anonüümsetena, neid ümbritseva keskkonna jäädvustamise kõrvalproduktina.
Olen Google Street View’s uidanud mööda Tallinna tänavaid ligi kolm aastat. Pealtvaatajana. Veetnud tunde fototöötluse ja tikkimise kaudu nende inimestega suheldes. See on mäng, kus narratiiv ja karakteriloome, kellegi esiletoomine või kõrvale jätmine on täielikult minu meelevallas. Lihtsalt mina ja minu kujuteldavad sõbrad.
Installatsioonis saavad need kujuteldavad kohtumised füüsilisteks. Konteineri seintele ja lakke on trükitud panoraam näituse toimumispaigast, mis muudab konteineri iseenda peegelduseks. Ruumi on paigutatud stseenid, kus minu 3D-skaneeritud keha on astunud dialoogi juhuslikult kohatud ja välja valitud inimestega. Fotodel nähtavad tegelased korduvad LEGO-skulptuuridena, kes on läbi mängu saanud ajutise kolmemõõtmelise elu. Pilte saadavad dialoogimullid, fragmendid minu päevikust – katkised laused, killustunud mõtted, poolikud dialoogid.
Street View 3 loob ruumi, kus aja ja reaalsuse jäägid on seotud minu enda kohalolu ja fantaasiaga inimestest, keda pole kunagi tundnud. Neist saavad mu ajutised sõbrad; mu poolikutest mõttelõngadest saavad vestlused. See on katse kuuluda. Nii nagu Street View ise, jääb ka see katse alati veidi katkendlikuks, killustunuks, pooleli.
Rebeca Žukovitš (snd 1999) on Tallinnas tegutsev multimeediakunstnik ja helilooja.
Tema loomingus põimuvad video, animatsioon ja installatsioon, mille kaudu ta uurib pilgu poliitikat digiajastul ning pingeid füüsilise ja virtuaalse vahel. Žukovitši tööd küsivad, kuidas identiteet ja enesekuvand lagunevad ja uuesti moodustuvad, kui keha asetada digitaalsesse keskkonda.
Žukovitši praktikas on olulisel kohal glitch’itud autoportreed. Keskseteks teemadeks on identiteedi otsingud, kehadüsmooria ja desorienteerituse tunne. Sageli seob ta visuaali tekstide ja inimhäälega, et luua dialoogi vahetu, inimliku kohalolu ja killustunud digitaalse eksistentsi vahel.
Žukovitš on õppinud audiovisuaalset kompositsiooni Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning meediakunsti KASK & Conservatorium / School of Arts Gent’is. Tema teoseid on eksponeeritud Eestis, Belgias, Itaalias ja Prantsusmaal.
