Olen linnupüüdja
pärnapuuladvas liblikavõrguga,
mul on mustadest jõhvidest lasso.
Teen lõokese häält,
peibutan metsvindi lauluga
ilusamaid ja isasemaid isendeid.
Supsti võrk üle pea,
lasso ümber kaela ja plastmasspuuri
panen nad kinni.
Tahan neile uue laulu selgeks õpetada.
See käib nii:
vidiit-vidiit, võtke mind kaasa
oma lõunamaalennule.
Vidiit-vidiit, võtke mind kaasa
oma lõunamaalennule.
Siis saadan ilusad isased isendid
sõnumit kuulutama.
Valin järgmise puu,
õpetan järgmise laulu.
//
Talvike Mändla tutvustab oma teist luulekogu “Ja midagi lindudest”. See on mõtisklus inimeseks olemisest, oma kohast suure looduse ja imede keskel, ning armastusest ja arutusest.
Kohtume Telliskivis, raamatupoes Puänt 9. oktoobril kell 18.00.
