Maik Kalberg „Kasvuhoonekarneval“
„Kasvuhoonekarneval“ algab mälestusega: kasvuhoone, tomatitaimed, Volga, mis on laaditud, et sõita nõukogudeaegse Peterburi turgudele. Kasvasin üles kahe maailma ristumiskohas – ühe korra viimased päevad, esimene pilguheit teisele. Need õlimaalid asetavad selle isikliku ajaloo suuremasse vaidlusse kultuurilise representatsiooni üle: kes kaadrisse satub ja kelle tingimustel? Kasvuhoone ja sügav ookean – üks neist kõige kontrollitum maailm ja teine veel viimasena inimkonna poolt vallutamata.
Minu varaseimad mälestused on unenäolisest kasvuhoonest suvilas. Mu vanemad kasvatasid seal tomateid ja kurke – hoolikalt, hooajaliselt, eesmärgipäraselt – ja laadisid need autosse, et Peterburi turgudel müüa. Oli 1980. aastate lõpp. Nõukogude Liit oli veel püsti, kuid perestroika oli hakanud seda lahti murdma. See, mida ma lapsena, Tartus sündnuna ja Eestis üles kasvanuna kogesin, oli konkreetne ajalooline hetk, mis on mulle tähtis mälestus.
Kasvuhoone jäi mulle meelde. See on kõige kontrollitum inimkeskkond – ruum, kus kasvutingimusi tahtlikult hallatakse, kus see, mis õitseb ja mis mitte, ei jäeta juhuse hooleks. See õlimaalidest koosnev sari asetab selle kasvuhoone palju laiema arutelu keskmesse. Tomati- ja tšillitaimede taustal hõivavad vaidlustatud ruumi tegelased kultuuri, ajaloo ja mütoloogia eri paigust: Vermeeri „Pärlkõrvarõngaga tüdruk“ mustanahalise fotograafi kõrval. Frida Kahlo Trumpi kõrval. Snoop Dogg Van Eyck’i Arnofili naise kõrval. Studio Ghibli tegelased Vana-Egiptuse ikonograafia kõrval. Ja igal maalil triivib kollane auto nagu korduv mälestus – auto, mis võtab ette teekonna ookeani põhja.
Kuid kasvuhoone ei eksisteeri isoleeritult. Samad sinakasrohelised sügavused, mis viitavad nende kulisside all ja taga voolavale ookeaniveele, on tahtlikult teine keskkond. Sügav ookean on üks viimaseid kohti Maal, mida pole veel täielikult vallutatud ega kaevandatud. Ja ometi liigub ressursside ekspluateerimise masin juba selle poole. Maalid hoiavad neid kahte keskkonda – intensiivselt haritud ja viimast allesjäänud metsikut – tahtlikult pinges. Kasvuhoone ja ookeanipõhi: mõlemad on unenäolised.
