Installatsioon “Decay”

Millal

K–L 12–19, P 12–17

Asukoht

Roheline Saal

Kontakt

„Decay“
2022 – 22424
Hauptmeier | Recker

„DECAY“ on heliskulptuur, mis käsitleb radioaktiivset lagunemisprotsessi äärmiselt pika perioodi jooksul, mis ületab inimese taju, eluea ja kujutlusvõime piirid. Arvestuste järgi peaks skulptuur mängima 20 402 aastat.

Saksama seadustes nähakse ette, et radioaktiivseid jäätmeid tuleb turvaliselt säilitada miljon aastat. „DECAY“ püüab loomingulise käsitluse kaudu teha arusaadavamaks, mida sellised äärmiselt pikad perioodid endast kujutavad.

—————

Inimeste Aafrika mandrilt mujale levimise tempo oli keskmiselt 400 meetrit aastas.

Homo erectus, esimene hominiid, kes oskas tänapäeva inimese kombel kõndida, ilmus umbes 1,8 miljonit aastat tagasi.
Neandertallane elas 230 000 kuni 30 000 aastat enne meie aega.

Maailma vanim koopamaaling, mis avastati 2017. aastal ühest Sulawesi koopast, on 45 000 aastat vana ja kujutab elusuuruses tüügassiga.

Tuuma lõhustumise kõrvalsaaduse, isotoop neptuunium-237 poolestusaeg on 2,144 miljonit aastat.

Keeleteadlased hindavad, et hiljemalt 10 000 aasta pärast ei ole tänapäeval kõneldavatel keeltel enam oma juurtega äratuntavat seost.

———–

„DECAY“ impulsigeneraator on kergelt radioaktiivne uraaniklaas. Radiatsiooni peale, mille registreerib spetsiaalselt projekteeritud Geigeri loendur, vallandatakse samba otsas elektrooniliselt kontrollitavast ventiilist üks tilk, mis kukub pealmisele metallplaadile ja paneb selle vibreerima. Vibratsioon tekitab resonantsi alumiste plaatidega, mis on andurite ja mikrofonidega ühendatud keerukasse elektroakustilise tagasiside võrku.

Ajapikku muudab tilk metallplaatide resoneeriviad omadusi. Kokkupuutel hapniku ja veega hakkavad metallplaadid väljaarvutatud aja pärast roostetama ja lagunema, nii et tilk kukub plaadile selle all, mis on teistmoodi häälestatud. See on aeglane, kuid pöördumatu lagunemise protsess, helid lagunevad pidevalt ja sumbuvad aeglaselt.

Iga plaadi ettenähtud eluea ja sellest tuleneva etteaste pikkuse määrab valitud sulam, materjali paksus, välised mõjutajad. Düsseldorfi Max Plancki Raua Uuringute Instituudi teadlaste abiga arvestati plaatide koostis välja võimalikult täpselt. Kuna nende teaduslik seisukoht selles valdkonnas hõlmab harva enam kui 100 aasta pikkust perioodi, on siinne periood ekstrapolatsioon. Ka kõige väiksemad tegurid ja muutujad, nagu õhuniiskus, õhu soolasisaldus, vee happelisus ja palju muud, võivad plaatide eluiga mõjutada. Arvutuste võimalik kõikumine 10 940 ja 114 434 aasta vahel näitab kõige väiksemate muutujate absurdset ulatust sellise tohutu ajavahemiku sees. Neid võimalikke kõikumisi ei tohiks varjata ja need on selle teose oluline osa.

Skulptuuri osa on ka laseriga klaaskuubiku sisse söövitatud partituur. Selles on plaatide kontseptsioon, üldine konstruktsioon, heliline evolutsioon ja akustiline hetkeseis, samuti tehnilised üksikasjad, mis on vajalikud skulptuuri uuesti ehitamiseks ja käigus hoidmiseks. Soovides edastada seda teavet sellisel viisil, mis oleks dešifreeritav ka siis, kui meie keeli enam ei mõisteta, on kunstnik Elisabeth Liselotte Kraus teinud visuaalse tõlke, mis on nüüd lasergraveeringu abil klaaskuubikusse talletatud.

Kontseptsioon ja teostus

PAUL HAUPTMEIER & MARTIN RECKER

Vooluringid

VICTOR MAZÓN GARDOQUI

Joonistused

ELISABETH LISELOTTE KRAUS

Algataja ja kuraator

JULIAN RIEKEN

Produktsioon

IMPULS Festival / Netzwerk IMPULS e.V.

Toetajad

Max Planki Rauauuringute Instituut,