mõistatamine sunnib mõtlema,
mõtlemine sünnitab mõistust.
Vaatemäng toimub eesriide taga. Mustkunstnik saeb oma assistendi pooleks ja meie ahhetame. Kirjanik peidab ühe sõna taha teise ja meie ahhetame. Tuled pannakse põlema ja keegi ei näe. Valge hobune ei ole hobune. Meie kõneleme žestide keeles. See siin on kujund, see siin on kõnekäänd ja see seal nurgas on metafoor. Need on lahtirulluva müsteeriumi esimesed fragmendid, teadmatuse magusad kõrvakiilud. See, mis mõnes kohas peidus, tuleb teisal päevavalgele, üksnes teile, õpetuse ja teadmise lapsed.
“Enigma” alguspunktiks on mõistatused. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimus (ülesanne) ja vastus (lahend). Vormilt lihtne, olemuselt ammendamatu: 3000 aastat vana esimene kirjalikult säilinud mõistatus on endiselt lahendamata. Teine lähtepunkt on koreograafia kui keeleline süsteem. Liigutus on sõna, jada on lause ja keha on kurguni täis tähendusi. “Enigmas” kohtuvad krüptiline keel ja sümboolne keha. See on dialoog kahe mõistataja vahel, kes ei suuda ühelegi küsimusele otse vastata, kes suplevad salajases tähendusloomes, kes heitlevad tõe ja loogikaga.
Mõista mõista, mis see on?
