MANIA GRANDIOSA. Tallinnast Pariisi.

Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi „MANIA GRANDIOSA. Tallinnast Pariisi“ oli viieks päevaks kümnele modellile loodud maailma pikim moelava, kogupikkusega 125 kilomeetrit, mis algas Tallinna Lennujaamast ning jõudis välja Pariisi külla Lääne-Virumaale. Teos on justkui palverännak moemekasse, mille võtavad igal aastal ette tuhanded inimesed lootuses lõpuks „pärale“ jõuda. Teekonnal kantud rõivad on ainsad füüsilised märgid, mis efemeersest moe-performance’ist järel on.

Moeinstallatsiooni magentaroosa kapsel annab läbi staatiliselt seiskunud figuuride edasi maailma pikima moeetenduse fanaatilist ja mõrkjasmagusat olemust. Välismaailmast eraldatud ruum juhib tähelepanu ühiskonnas levinud argiabsurdile ja illustreerib, kuidas see suunab meie tähelepanu olulistelt ühiskondlikelt probleemidelt kõrvale. 

Installatsiooni täiendab viiepäevast teekonda avav videoteos, mis on tugevas kontrastis avalikkusele paistnud köitva kuvandiga. Modellide loodud omailm on mõjutatud eelkõige teekonna reaalsusest, füüsilisest väljakutsest ning teekonna kestvast monotoonsusest. 

„MANIA GRANDIOSA. Tallinnast Pariisi“ algatab arutelu väikeriigi identiteediküsimuste ja komplekside ning kodumaalt lahkumise iha teemal. Tõotatud maale rändamine on seotud nii uudishimu kui sooviga avastada maailma. Lisaks saab lahkunutele tihtipeale kodumaal osaks sümboolne ja sotsiaalne kapital ning ootus ja vastutus Eesti välismaal suureks teha. Samal ajal on distantseerumine lähedalt seotud ka marginaalsuse ja tõrjutusega ning tundega, et kodumaal pole igaühele kohta. Lahkumine annab võimaluse siseneda uude väärtusruumi, uute võimaluste kaudu saavutada kontroll oma elu üle ning annab vabaduse soovi korral oma identiteet ümber kujundada. Mood annab kunstiliigina teema käsitlemiseks palju ainest, olles tihedalt seotud nii identiteedi konstrueerimise ja selle etendamisega kui ka kuuluvustunde loomisega.

Katsumus või proovilepanek on äärmiselt eestlaslik tegevus. Püsima on jäänud mõtteviis, et „sihikindlus viib sihile“ ning ainus kindel viis leida rahulolu ja õnn on näha vaeva. Kui lisada eelnimetatutele juurde ka moemaastikul laialt levinud saavutusnälg ning võistlushimu, siis võtab teos ette väikeriigi kultuuritegijate kompleksid ja igapäeva komponendid ning seob need kokku eneseiroonilis-kriitiliseks tervikuks. Kõige pikem, kõige raskem, kõige uhkem – sest nii tegutsedes peaks justkui jõudma kaugele. Mis saab siis, kui ihaldatud moepealinna ja metropoli asemel ootab pärast rasket katsumust ees hoopis maakodu? Kui unistused teisenevad, ihaldatu kaugeneb ning kas ja millal lõpeb teekond?

Kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Lisette Sivard

Modellid: Karl Birnbaum, Loora Kaubi, Johann Kööp, Andreas Kübar, Mirjam Mõttus, Rolands Pēterkops, Alana Proosa, Piret Puppart, Anne Vetik, Edgar Vunš

Videoteose droonikaadrid: Sten Saarits

Autorid tänavad: Cristopher Siniväli, Olivia Soans, Mikk Lahesalu, Agnes Isabelle Veevo, Henri Hütt, Getriin Kotsar, Sten Saarits, Egle Ehtjen, Jane Treima, Anna Ovtšinnikova, Elo Vahtrik, Rudolf Korp

Installatsioon on avatud kunstifestivali “Ma ei saa aru” osana  kuni 18. augustini ja asub Rohelise saali vahetusläheduses.