Fotonäitus “Peidus monumendid”

Koopamaalingud, mälestusmärgid-monumendid ja seinale kraabitud “Dima bõl stes” tunduvad esmapilgul üsna võrreldamatute sooritustena, ent olemuselt pole need sugugi erinevad. Ürgne tung end väljendada ja endast märk maha jätta sunnib inimest avalikku ruumi tarvitama nagu ahne kunstnik lõuendit. Tähendagu inimene siin üksikisikut, institutsiooni või tervet režiimi – ülesse seatud monument, juhuslik tääg, terve riiklik arhitektuuriprogramm või “DJ Tiine Rott” on reeglina valminud kureeritud kavatsustega. Avalik ruum on meedium,mille kaudu end otsida või kehtestada, avaldada nördimust või rõõmu, ligimesi suunata ja mõjutada – olgu põhjusteks siis maailmapildi despootlik vormimine või liikumisharjumuste kujundamine läbi ruumikujunduse. Teinekord tekib aga lihtsalt vastupandamatu soov endale ja teistele meelde tuletada, et ollakse olemas.

Termini “monument” juurest viivad etümoloogilised rajad nii kreeka kui ladina keelte ürgallikateni, kus väljend tähistab mälu ja mäletamist. Monumendi kitsaim definitsioon on kõikjal sarnane – mälestus-või ausammas, peaasjalikult skulpturaalne memoriaal, mis on püstitatud isiku või sündmuse mäle(s)tamiseks. Kui termin “monument” mõttes kiirelt läbi hekseldada, kangastuvad esmajoones tõenäoliselt võidukas mees hobusel, norus naine hinge vaakuva poja või peigmeespoisiga, kandilise lõuaga noorsand kirkaga, soliidses eas härrasmeesraamatuga ja nõnda edasi. Tihti on kõik need gigantsed personaažid postamendi otsas, mis omakorda laotud korralikust ajastu kaanonist.

Kui monumendi vanimast ja rangemast tähendusest pisut eemale tüürida, avaneb termini otsatu ja küütlev, põnev ja mitmekesine avavesi. Käesoleva näitusega tahan muinsuskaitsja ning monumentaalkunsti suure austajana kutsuda vaataja oma isiklikku monumendi maailma. Siin rebin piltlikult öeldes mehe korraks hobuse seljast maha ja esitlen monumenti kui mitmetahulist ja otsatute võimalustega häälekandjat.